Neville Goddard: "Ülestõusmine" (1966) [TÄISRAAMAT]

“Pärast Johannese vahistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi ning ütles: »Aeg on täis ja Jumala riik on lähedal; parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!””

— Markuse 1:14–15

Jeesuse teenimine algas pärast Johannese teenimise lõppu Juudamaal. “Jeesus ise oli oma teenimist alustades umbes kolmkümmend aastat vana.” (—Luuka 3:23). Jumala evangeeliumi jaoks hariti ja hariti sajanditepikkust maad. Ja inimesed hakkasid kogema Jumala päästmisplaani.

Sissejuhatus: Evangeeliumi allikas ja autoriteet

Jumala evangeeliumi autorid on anonüümsed ja kõik, mida me nende kohta teada saame, peab tulema nende endi kogemusest Pühakirjaga. Nende autoriteet ei tulenenud Pühakirjast kui surnud kirjakoodist, vaid nende endi kogemusest Pühakirjaga. Nende evangeelium ei olnud uus religioon, vaid ühe sama vana religiooni täitumine nagu Aabrahami usk. «Ja kuna Pühakiri nägi ette, et Jumal mõistab paganad usu läbi õigeks, kuulutas see Aabrahamile ette evangeeliumi» (Gl 3:8). Ja Aabraham uskus Jumalasse ja elas vastavalt Jumala antud päästmisloo ettenägelikkusele.

Tundmatud evangeeliumikirjutajad rõhutavad Pühakirja täitumist Jeesus Kristuse elus. Kristus täidab Pühakirja meis. “Kas te ei tea, et Jeesus Kristus on teie sees?” (2Kr 13:5). «Mina olen Kristusega risti löödud, aga ma elan, aga enam mitte mina, vaid Kristus elab minus» (Gl 2:20). «Sest kui me oleme temaga ühendatud samasuguses surmas nagu tema oma, siis oleme ka ülestõusmises nagu tema oma» (Rm 6:4).

Tema kohaloleku kaudu meis taasilmumist väljendas 17. sajandi müstik Johann Scheffler:

“"Kuigi Kristus võib tuhat korda sündida Petlemmas,

Kui Ta ei sünni sinu sees, on su hing ikka veel üksildane.”

— Edward Thomas

“Ja ta ütles neile: ‘Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma kõike seda, mida prohvetid on rääkinud! Kas Kristus ei pidanud seda kannatama ja minema oma auhiilgusesse? Ja hakates Moosesest ja kõigist prohvetitest, tõlgendas ta neile kõigis kirjades seda, mis tema kohta oli öeldud… kõik pidi täide minema, mis Moosese Seaduses ja prohvetites ja psalmides minu kohta on kirjutatud. Siis ta avas nende mõistuse, et nad mõistaksid kirja» (Luuka 24:25–27, 44–45).

“Ja nad lugesid raamatust, Jumala käsuõpetusest, antud tähenduses ja andsid tähenduse, nõnda et rahvas sai loetust aru” (Nehemja 8:8).

Päästmisplaan ja kannatuste ahi

Vana Testament on Jeesuse Kristuse elu prohvetlik plaan. Jumala evangeelium on Aabrahamile antud tuleviku ilmutus. «Aabraham rõõmustas, et nägi minu päeva» (Johannese 8:56). See räägib ülestõusnud Kristusest. Tuleviku elus osalemine sõltub Jumala teost surnute ülesäratamisel. Jeesuse Kristuse ülestõusmine on Jumala võit. See, et me oleme «ühinenud temaga ülestõusmises nagu tema omad», on Jumala võidutõotus kõigile.

Aga enne võidupäeva tuleb inimene puhastada kannatuste ahjus. “Ma olen sind läbi katsumuses vaevatuste ahjus. Iseenese pärast, iseenese pärast ma teen seda! Kuidas peaks mu nimi teotuma? Ja oma au ma ei anna teisele!» (Jesaja 48:10-11). Kannatuste ahi on vajalik, et olla sarnane oma Poja näole ja seega ka Isa näole, sest Isa ja Poeg on üks.

“Siis tulid ta juurde kõik ta vennad ja kõik, kes teda enne tundsid... ja lohutasid teda kõige selle kurja pärast, mida Issand oli tema peale toonud... Ja Issand õnnistas Iiobi viimaseid päevi rohkem kui ta esimesi» (Ii 42:11-12). Iiobi lugu on lugu mehest, Jumala julma katse süütust ohvrist. «Ja Jumal ütles: ‘Tehkem inimene oma näo järgi!’» (1Ms 1:26). Siiski «ma arvan, et selle aja kannatused ei ole väärt võrdlemist tulevase kirkusega, mis meile ilmsiks saab» (Rm 8:18), ja see kirk ei ole midagi muud kui Jumala Isa ilmutus meis nii nagu meis endis.

Isiklik tunnistus ja Jumala kehastumine

Miski ei saa asendada isiklikku tunnistust Jumala päästmisplaanist. See salapärane plaan on looduses paika pandud. See, mida Vanas Testamendis maailmale nii prohvetlikult kuulutatakse, täitub inimese enda isikus. Kõik oli mulle ette kuulutatud, aga ma ei osanud midagi ette näha, aga ma sain teada, kes Jeesus Kristus tegelikult on, pärast seda, kui see lugu minus läbi mängiti.

Inimene, kes on Pühakirjaga kokku puutunud, ei saa vältida vastutust rääkida selle tähendusest oma ligimesele. Jumala evangeeliumi tundmatud autorid ei kirjeldanud mineviku olukordi ja sündmusi ajaloolastena. Nende lugu Jeesusest Kristusest on nende endi kogemus Jumala lunastusplaanist inimestena, kes ise lunastust kogesid.

Nad jagasid oma kogemusi. Nad on esmaklassilised tunnistajad, kes tunnistavad Jumala Sõna tõest ega kõhkle Vana Testamenti tõlgendamast vastavalt omaenda üleloomulikele kogemustele.

Olles ise läbi elanud päästmise ajalugu, võin lisada oma tunnistuse nende omale ja öelda, et see juhtus nii, nagu nad seda rääkisid. Nende kogemus, nagu see on kinnitust leidnud, paneb mehed vastutama selle eest, kas nad aktsepteerivad või lükkavad tagasi nende Vana Testamendi tõlgenduse. Nende tunnistusi tuleb kuulata ja nende järgi tegutseda. Pühakirja tuleb oma silmaga kogeda, enne kui saab hakata mõistma, kui imeline see on. See ei anna selgitust Jeesuse isikliku ilmumise kohta, sest kui päästmise ajalugu inimeses taasetendatakse, saab inimene teada, et "Mina olen See" [Lk 22:70; Jh 4:26; 8:18; 8:24; 8:28; 13:19; 18:5,6]. "Kes hoiab Issandaga, on temaga üks vaim" (1Kr 6:17).

“Olles Jumala kujul..., tühjendas ta iseenda, võttes orja kuju, saades inimeste sarnaseks. Ja olles leitud inimese kujul, alandas ta iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani» (Fl 2:6-8). Ta tühjendas iseenda, võttes orja kuju. Ta ei maskeerinud end mitte ainult orjaks, vaid sai ise orjaks, alistudes kõigile inimlikele nõrkustele ja piirangutele. Jumal, kes astus sisse surma uksest, inimese kolbast, Kolgatast, on nüüd maailma Päästja. Jumal on meie pääste.

«Meie Jumal on pääste Jumal ja Issanda Jumala päralt on pääsemine surmast» (Ps 68:19-20). “Enne surma ei saa te elada; aga kui ma suren, tõusen ma üles ja teie olete minuga» [Jeruusalemm, 4. peatükk: William Blake'i plaat 96]. Nisuiva annab edasi elu saladuse surma kaudu.

«Kui nisuiva ei kuku mulda ja ei sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja» (Johannese 12:24). See on Jumala päästmisplaani müsteerium. Jumal saavutab oma eesmärgi enesepiiramise kaudu, laienemiseks kokkutõmbumise kaudu. Jumal ise siseneb surmaväravast, minu kolbast, ja heidab minuga hauda pikali. Ja vabandustega William Blake'i ees:

«Mida nad minuga tegid, ma ei tea, ja kui te minult küsite, siis ma vannun.“.

Olgu see hea või halb – keegi pole süüdi:

"Ainult Jumal saab uhkuse ära võtta, ainult Jumal saab häbi ära võtta."»

“Ma olen kindel selles, et see, kes minus on alustanud head tööd, viib selle lõpule Jeesuse Kristuse päeval.” (Fl 1:6). Kui minus on kujunenud sündimata inimese kuju, siis see, kes on minus nii kaua peidus olnud, harutab end lahti ja mina olen see. «Keegi ei ole läinud taevasse peale selle, kes taevast alla on tulnud, Inimese Poeg.» (Jh 3:13). Jumal ise laskus vabatahtlikult oma hauda, Kolgatale, minu kolbale. “Ma annan oma elu, et ma selle jälle tagasi võtaksin. Keegi ei võta seda minult, vaid ma annan selle omal vabal tahtel.» (Jh 10:17-18). «Sest see, kes sa oled loonud, on see, kes sa oled, see, kes on sinu Looja, tema nimi on vägede Issand.» (Js 54:5). Ja «ta hoiab oma naise poole ja nemad saavad üheks lihaks.» (1Ms 2:24). Sest «kes hoiab Issandaga, on üks vaim temaga.» (1Kr 6:17). «Mis Jumal on ühendanud, seda inimene ärgu lahutagu!» (Mk 10:9). Inimene on Jumala emanatsioon, aga tema naine kuni surmaune lõpuni. “Ärka üles! Miks sa magad, Issand? Ärka üles!” (Ps 44:23). Kui Ta ärkab, siis «Mina olen Tema.» Jumal pani ennast minusse magama ja magades nägi Ta unenägu; Ta nägi unenägu, et Ta oli Mina, ja kui Ta ärkas, olin Mina Tema.

Isa ilmutus Poja kaudu

Aga kuidas ma tean, et mina olen see? Tema Poja Taaveti ilmutuse kaudu, kes mind Vaimus hüüab Isaks.

“Mina olen tee ja tõde ja elu; keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu... Kes on näinud mind, see on näinud Isa» (Johannese 14:6–9). Ühtsus ülestõusnud Kristusega on ainus tee Isa juurde. Sest «Kristus ja Isa on üks» (Johannese 10:30). Tee viib läbi surma igavesse ellu.

Inimese otsing Kristuse kui autoriteedi järele, keda ta saab usaldada, keda ta saab austada, kellele ta saab kuuletuda, on tema igatsus Isa järele, kes elab temas, sama Isa järele, keda Kristus evangeeliumis kutsub. Evangeeliumi Kristus on Igavene Isa inimeses. See igatsus Isa järele on inimese hüüd, mis lõpetab Uue Testamendi. “Tule, Issand Jeesus!” (Ilmutusraamat 22:20). “Kas te ei tea, et Jeesus Kristus on teie sees?” (2Kr 13:5). “Ja kogu Jumala täius elab temas ihulikult?” (Kl 2:9), mitte piltlikult, vaid tõeliselt ihus. See on «saladus, mis on olnud varjul ajastute ja põlvede eest, see on Kristus teie sees, au lootus» (Kl 1:26,27).

Jeesuse ebatäiuslik tundmine on teinud inimese pimedaks Isa tõelise olemuse suhtes. Issand Jeesus on Jumal Isa, kes sai inimeseks, et inimene võiks saada Issandaks Jeesuseks, Isaks. Ajaloolase uurimused ei saa anda teadmisi selle kohta, kes Isa on. «Keegi ei saa öelda: 'Jeesus on Issand', peale Püha Vaimu‘ (1Kr 12:3). Inimese eesmärk on leida Isa, aga Jumal Isa on teada ainult oma Poja kaudu. ’Keegi ei tunne Poega peale Isa ja keegi ei tunne Isa peale Poja ja selle, kellele Poeg tahab teda ilmutada» (Mt 11:27). Ainult Isa ja Poeg tunnevad teineteist. «Ärge kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest teie Isa on üks, kes on taevas» (Mt 23:9) ja taevas on «teie sees» (Lk 17:21).

Ja Taavet ütles: «Ma kuulutan Issanda otsust; tema ütles mulle: Sina oled mu Poeg, täna ma olen sind ilmale toonud!‘’ (Ps 2:7). Taaveti jumalik pojaseis on ainulaadne, omataoline ja täiesti üleloomulik. Ta »ei sündinud verest ega liha tahtest ega mehe tahtest, vaid Jumalast« (Johannese 1:13).

Isa leidub ainult esimeses isikus, ainsuses, olevikus, kui Taavet Vaimus teda Isaks nimetab, see on minu Issandaks. Jeesus küsis neilt ja ütles: «Mida te arvate Kristusest? Kelle poeg ta on?” Nad ütlesid talle: «Taaveti poja.» Tema ütles neile: «Kuidas siis Taavet Vaimus teda Issandaks nimetab? Kui Taavet teda Issandaks nimetab, kuidas ta siis on tema poeg?» (Matteuse 22:41–45).

Igavik ja Jumala nime müsteerium

Juudi mõtteviisis koosneb ajalugu kõigist inimpõlvedest ja nende kogemustest, mis on ühendatud üheks suureks tervikuks, ja seda kontsentreeritud aega, millesse kõik põlvkonnad sulanduvad ja millest nad pärinevad, nimetatakse «igavikuks». Pühakiri ütleb: «Jumal on pannud inimese südamesse igaviku, aga inimene ei saa mõista, mida Jumal on teinud algusest lõpuni» (Kg 3:11).

Heebrea sõna, mis tähendab "igavikku", tähendab ka "noor, nooruslik, noormees".

Saul nägi Taavetit ja küsis Abnerilt: «Kelle poeg on see noormees... Küsi minult, kelle poeg on see väikemees?” Siis pöördus ta Taaveti poole ja küsis: «Kelle poeg sa oled, noormees?» Ja Taavet vastas: «Mina olen su sulase, bitemlase Iisai poeg» (1. Saamueli 17:55–58). Kelle poja...? Pane tähele, et kõigis lõikudes (1. Saamueli 17:55,56,58; Mt 22:42) ei ole küsimus poja, vaid tema Isa kohta. Isa, keda Taavet tundis, on igavesti tõeline Isa.

Just meis, üksikisikutes, avaldub Jumal Isa. Taavet ütles: «Mina olen Iisai poeg.» Iisai on verbi «olema» mis tahes vorm. Taaveti vastus oli: «Mina olen selle poeg, kelle nimi on ‘MINA OLEN’. Mina olen Issanda poeg.»

Üks Jumala nimedest on nimi, mille Ta andis Moosesele. “Ütle Iisraeli rahvale: Mina Olen mind on läkitanud teie juurde!“ (2. Moosese 3:14). Ta on Igavene ”MINA OLEN». Jumala esimene ilmutus endast on kui «Kõigeväeline Jumal» (2. Moosese 6:3). Tema teine ilmutus endast on kui «Igavene MINA OLEN» (2. Moosese 3:14). Tema viimane ilmutus endast on kui «Isa» (Johannese 17). Ainult Poeg saab ilmutada Jumalat Isana. «Ükski (st ükski inimsilm) ei ole Jumalat iial näinud; ainusündinud Poeg, kes on Isa süles, on teda teatavaks teinud» (Johannese 1:18).

See on Jumal ise, Igavene Mina, ja Tema ainusündinud Poeg, igavene noormees Taavet, kes on sisenenud inimese meelde. Oma teekonna lõpus läbi kannatuste leekide sellel Igavese Surma Ajastul leiab inimene Taaveti ja hüüab: «Ma olen leidnud Taaveti… Ta hüüab minu poole: »Sina oled mu Isa ja mu Jumal ja mu päästekalju!”” (Ps 89:20,26).

Sisemine ilmutus ja Jumala arm

Ma ei ilmuta ennast otse Jumala või Jeesus Kristusena, aga seetõttu on see paralleelne Pühakirjaga, kus Taavet kutsub mind Vaimus Isaks. Ja see sisemine tarkus on vaieldamatu.

«Kui Jumal tahtis oma Poega minus ilmutada, siis ma ei pidanud nõu liha ja verega» (Gl 1:15–16). Inimesel, kelles Jumala Poeg ilmub, on raske teisi ilmutuse reaalsuses veenda, sest need Pühakirja üleloomulikud kogemused toimuvad tegevusvaldkonnas, mis on meie igapäevasest kogemusest liiga kaugel. Kogu draama kuulub maailma, mis on palju reaalsem ja elavam kui see, milles intellekt elab, et ajalooline kujutlusvõime seda mõista saaks.

“Oh, kas ma võin teile öelda, te usute seda kindlasti! Oh, kas ma võin teile öelda ainult seda, mida ma nägin!“

Kuidas ma saan seda öelda või kuidas sa saad seda aktsepteerida,

Kuidas, enne kui ta sind sinna viib, kus mina olin?”

— F. W. G. Myers

See sisenemine Isa-Poja suhtesse toimub tõeliselt Jumala armu läbi. «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud» (Johannese 3:16). Jumala igavene plaan oli anda end inimesele. Ja just Poeg, kes kutsub teda Isaks, veenab teda, et ta on tõepoolest Isa.

Kui Taavet Vaimus Isaks kutsub, ei kaota ta oma ainulaadset individuaalsust ega lakka olemast see, kes ta enne oli, vaid see «mina» hõlmab nüüd palju suuremat «mina», mis pole keegi muu kui Jeesus Kristus, keda Taavet Vaimus Issandaks nimetab. Inimene on tõotuse ja ligiolu pärija! «Pärast seda, kui Aabraham oli kannatlikult vastu pidanud, sai ta tõotuse» (Hb 6:15). Arm on Jumala armastuse viimane ilming tegevuses, mida inimene kogeb, kui Poeg temas ilmutatakse ja tema omakorda ilmutab inimest Isana.

Tunnistajad ja hukkamise märgid

Jeesus Kristuse ajaloo aluseks on kahekordne tunnistus: Isa sisemine tunnistus ja Pühakirja väline tunnistus. Jumal ise on tulnud ja tuleb inimkonna ajalukku Jeesuse isikus, kes sai meis kehaks. Seda kinnitavad "märgid", mida inimene kogeb, nagu Pühakirjas ennustatakse.

“Isa, kes elab minus, teeb tegusid. Uskuge, et mina olen Isas ja Isa on minus; või uskuge tegude endi pärast! Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes minusse usub, see teeb ka neid tegusid, mida mina teen, ja teeb veel suuremaid tegusid kui need, sest mina lähen Isa juurde.» (Johannese 14:10–12). “Ma olen tulnud Isast ja tulnud maailma. Jällegi ma jätan maailma maha ja lähen Isa juurde.» (Johannese 16:28). «Mina ja Isa oleme üks.» (Johannese 10:30).

Jumala nägemine antakse neile, kes on Isa ilmutuse vastu võtnud enda sees lihaks saanud Jeesuse elus, kui ainusündinud Poeg Taavet neid Isaks kutsub.

Alles siis, kui «märgid» saavad meie kogemuseks, täitub Jumala eesmärk meis – ja seega ka Pühakirja eesmärk. “See Kiri peab minus täide minema... sest see, mis minu kohta on kirjutatud, on täide läinud» (Luuka 22:37).

Jumal on andnud ennast igaühele meist, igaühele meist. Ja see on Tema ainusündinud Poeg, Taavet Vaimus, kes kutsub meid Isaks ja kinnitab meile, et see on nii. «Kui Poeg teid nüüd vabastab, siis te olete vabad» (Johannese 8:36). «Ja kui Taavet vilisti tapmast tagasi tuli... vilisti pea käes, siis küsis Saul temalt: ‘Kelle poeg sa oled, noor mees?’» (1. Saamueli 17:57,58), sest ta ei tundnud Taaveti isa, kelle ta oli lubanud (1. Saamueli 17:25) Iisraelis vabastada. Kuningas lubas vabastada selle isa, kes oli hävitanud Iisraeli vaenlase.

Ülestõusmine kui tee vabadusse

Me ei tohi ignoreerida Jumala päästmisplaani väga isiklikku ja üleloomulikku olemust. Plaani täitumine toimub inimeses; selle algatab sündmus, mida nimetatakse «Tema ülestõusmiseks surnuist» [Apostlite teod 26:23; Roomlastele 1:4 jne]. “Sest me oleme uuesti sündinud... Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist» (1. Peetruse 1:3). See on Kristus teis – teie MINA OLEN –, kes äratatakse üles. Ülestõusmine tähistab Jeesuse Kristuse, Isa, vabanemise algust patu ja surma ihust ning Tema tagasipöördumist oma jumalikusse armastuse ihusse, inimlikku jumalikku vormi.

See oli Issanda eesmärk algusest peale, «mille ta oli Kristuses kavandanud aegade täiuse ajastul» (Ef 1:9, 10). «Vägede Issand on vandunud ja öelnud: »Nõnda nagu ma olen mõelnud, nõnda sünnib ja nõnda nagu ma olen kavatsenud, nõnda see läheb täide“ (Js 14:24).

Ela ja tegutse kindlustundega, et Jumal on oma plaani täitnud ja teeb seda jätkuvalt. Jumal ise tuli ja on tulnud inimkonna ajalukku Jeesus Kristuse isikus sinus, minus, igaühes. Jumal ärkas evangeeliumide anonüümsetes autorites ja ärkab jätkuvalt igas inimeses. Usu nende tunnistusi; ära otsi uusi teid juba saavutatud eesmärgini.

Võib-olla parim kirjeldus Jumala evangeeliumi tundmatutest autoritest on antud sõnadega: «Mida me oleme kuulnud, mida me oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja oma kätes katsunud, elu sõna... mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame teile» (1. Johannese 1:1-3). Usk ei ole täielik enne, kui seda kogetakse. On absoluutselt vajalik, et need, kelle silmad on näinud ja käed on katsunud elu sõna, oleksid läkitatud ja teaksid, et nad on läkitatud seda maailmale kuulutama.

Kutse ja jumalik sund

See on ülestõusnud Kristus, kaks korda sündinud mees, kes ütleb: «Võtke endi peale minu ike ja õppige minult... ja te leiate hingamise oma hingedele» (Mt 11:29). Ta pakub oma teadmisi Pühakirjast, mis põhinevad tema enda kogemusel, teiste teadmiste kasuks, mis põhinevad spekulatsioonidel. Võtke tema pakkumine vastu. Ja see aitab teil mitte eksida segaste spekulatsioonide seas, mis paistavad religioosse tõena. Ja see näitab teile ainsa tee Isa juurde.

Inimene, kes läkitatakse kuulutama Jumala evangeeliumi, kutsutakse ja võetakse esmalt Vaimus vastu jumalikusse kogudusse, kus jumalad mõistavad kohut. “Jumal asub jumalate nõukogusse, tema mõistab kohut jumalate seas» (Ps 82:1).

Heebrea sõna Elokim on mitmusevorm, liitüksus, mis koosneb teistest. Selles lauses tõlgitakse see kui Jumal ja jumalad. Kutsutav inimene juhatatakse Elokimi, ülestõusnud Kristuse juurde. Tal palutakse nimetada maailma suurim asi; ta vastab Pauluse sõnadega: «usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus» (1Kr 13:13). Sel hetkel võtab Jumal ta omaks ja nad ühinevad ning saavad üheks. Sest «kes ühendab end Issandaga, saab temaga üheks vaimuks» (1Kr 6:17). “Nii et nad ei ole enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu» (Mt 19:6). Inimesi kutsutakse ükshaaval ühinema üheks meheks, kes on Jumal. “Issand peksab vilja ja teid kogutakse ükshaaval kokku, Iisraeli sugu” (Js 27:12).

See ühendus ülestõusnud Kristusega on Püha Vaimu ristimine. Püha Vaimu ristimisest ülestõusmiseni tulevad «Messia päevad» [Babüloonia Talmud: Sanhedrin 98], kolmekümneaastane periood. Selle aja jooksul on ta nii sügavalt armunud oma missiooni Jumala evangeeliumi sõnumitooja ja kuulutajana – evangeeliumi, mis on talle seadnud sellise piirangu, et ta ei saa teisiti teha –, et ta usub, et «kui ma evangeeliumi kuulutan, pole mul põhjust kiidelda. Sest see on pandud mu peale paratamatusega. Häda mulle, kui ma evangeeliumi ei kuuluta!» (1Kr 9:16).

Jumalik sund valitseb teda, nagu see juhtis Jeremijat, kes ütles: “Kui ma ütlen: Ma ei taha teda enam mäletada ega tema nimel rääkida, siis on see mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse ja ma olen väsinud ega suuda seda tagasi hoida‘ (Jr 20:9).

ESIMENE VAATUS: Ülestõusmine ja taassünd

Selle kolmekümneaastase perioodi lõpp saabub nii dramaatilise ootamatusega, et tal pole aega selle algust jälgida. «Jeesus ise oli oma teenimist alustades umbes kolmkümmend aastat vana» (Luuka 3:23). Nüüd rullub Jeesus Kristuse lugu temas lahti väga isiklike, mina-vormis olevikus. Kogu sündmuste jada kestab kolm ja pool aastat. Kõik algab tema ülestõusmise ja ülalt sündimisega.

“"Surnud kuulsid lapse häält ja hakkasid ärkama:

Kõik asjad kuulsid lapse häält

Ja hakkas ellu ärkama.”

— William Blake

Magades oma voodis ja unistades linna lunastatud ühiskonnast, mis on «täis poisse ja tüdrukuid, kes mängivad selle tänavatel» (Sk 8:5), äratab ta koljupõhjas keset intensiivne vibratsioon: «Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse surnuist, siis Kristus valgustab sind» (Ef 5:14). Ärgates ei leia ta end mitte toast, kus ta magama jäi, vaid omaenda koljust (Kolgatal). Tema kolju on täielikult suletud haud. Ta ei tea, kuidas ta sinna sai, kuid tema ainus ja kõikehõlmav soov on välja saada. Ta lükkab koljupõhja ja midagi veereb minema, jättes maha väikese ava. Ta lükkab oma pea avausest läbi ja tuleb välja toll tolli haaval, just nagu laps sünnib emaüsast. Ta vaatab oma keha, millest ta just välja tuli. Nägu on kahvatu, ta lamab selili ja viskab pead küljelt küljele, nagu keegi, kes toibub suurest katsumusest.

“Teil on küll kurbust, aga teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine sünnitab, on tal kurbust, sest tema tund on tulnud, aga kui ta on lapse ilmale toonud, ei mõtle ta enam ahastusele rõõmu pärast, et laps on sündinud.» (Johannese 16:20, 21).

“Sest seal sünnib rõõmuga laps, kes sündis raskes kurbuses;

Nii nagu me rõõmuga lõikame vilja, mida külvasime kibedate pisaratega.»

— William Blake

«Te peate uuesti sündima» (Johannese 3:7). «See Jeruusalemm, mis on ülal, on vaba ja ta on meie ema» (Gl 4:26). Kolju, mis oli tema haud, on saanud üskaks, millest ta on uuesti sündinud. Kolju vibratsioon, mis ta üles äratas, näib nüüd tulevat väljastpoolt, see kõlab nagu tugev tuul. Ta pöörab pead suunas, kust tuul näib puhuvat. Oma kehale tagasi vaadates on ta üllatunud, nähes, et teda pole enam, kuid tema asemel istub kolm meest.

See teda ootav kogemus saab olema Aabrahamile antud tõotuse täitumine.

“Ja Issand ilmutas end temale... Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid tema ees... Nad küsisid temalt: ‘Kus on su naine Saara?» Ja ta vastas: ‘Ta on telgis.’ Ja ta ütles: ‘Ma tulen kindlasti su juurde tagasi määratud ajal ja su naisel Saaral saab olema poeg.»... Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, nimeks Iisak» («ta naerab») (1Ms 18:1,2,9,10; 21:3).

Äkitselt ilmuvad kolm meest, keda pole varem nähtud. Aabraham ei taipa selle tähtsust kohe. Nad on tavalised inimesed, kes juhtuvad tema teele sattuma. Ka neid häirib tuul. Kolmest noorim on kõige rohkem mures ja läheb uurima, mis põhjustas segadust. Tema tähelepanu köidab põrandal lebav mähkmetesse mähitud laps. Ta võtab lapse sülle ja kuulutades, et see on ülestõusnud mehe laps, asetab ta voodile. Mees tõstab lapse sülle ja küsib: "Kuidas mu armsal läheb?" Laps naeratab ja esimene vaatus saab läbi.

“Ja seal paigas väljal olid karjased... Ja neile ilmus Issanda ingel... Ja ingel ütles neile: «Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Sest täna on teile sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile märgiks: te leiate lapsukese mähkmetesse mähituna ja sõimes lamamas!’» (Luuka 2:8–12). Jumal on sündinud, sest Jumalat nimetatakse Päästjaks (Js 43:3, 45:15, Luuka 1:47).

Pärast ilmutust otsib inimene iidsetest pühakirjadest vihjeid ja ettekuulutusi oma üleloomuliku kogemuse kohta ning neid sealt leides teab:

“Kõik oli minu jaoks ette nähtud: mitte midagi, mida ma oleksin osanud ette näha:“

Aga ma sain teada, kuidas tuul pärast neid asju kõlab.”

– Edward Thomas

Tuule ettearvamatu olemus illustreerib jumaliku sünni spontaansust – seda enam, et nii kreeka kui ka heebrea keeles kasutatakse seda sõna nii tuule kui ka vaimu kohta. Issanda plaani on kirjeldatud iidsetes pühakirjades, kuid seda ei saa teada enne, kui inimene seda ise kogeb. Jumal on rääkinud ja see, mida Ta ette nägi, on sinna kõigile mõistmiseks kirja pandud. Kuid Tema ettekuulutus paistab perspektiivis hoopis teises valguses kui tagasi vaadates. Igaüks teab, et Jeesus Kristus on Isa, omaenda kristliku müsteeriumi kogemuse valguses.

«Neil viimseil päevil on ta meile rääkinud oma Poja kaudu» (Heebrealastele 1:2).

TEINE VAATUS: Isa ja poja suhte avastamine

Viis kuud pärast mehe ülestõusmist ja taassündi algab tema peas vibratsioon, mis sarnaneb esimeses vaatuses alanud vibratsiooniga. Seekord asub see tema pea peal. See intensiivistub, kuni plahvatab. Pärast plahvatust leiab ta end istumas tagasihoidlikult sisustatud toas. Lahtise ukse vastu nõjatudes ja pastoraalset stseeni vaadates seisab tema piiblikuulus poeg Taavet. Ta on teismeline oma varases teismeeas. Taavet pöördub tema poole kui "Minu Isa". Ülestõusnud mees teab, et ta on Taaveti Isa, ja Taavet teab, et ta on tema Poeg. Kaks meest vaatavad kirglikult Taavetit ja Isa tuletab neile meelde Poja võitu hiiglasliku vilisti üle. Ja kui ta istub ja mõtiskleb oma Poja ebamaise ilu üle, läheneb teine vaatus lõpule. Jumal Isa andis end inimesele, et inimesest võiks saada Jumal Isa. "Ma kuulutan Issanda otsust. Ta ütles mulle: Sina oled mu Poeg, täna olen ma sind ilmale toonud"" (Ps 2:7).

KOLMAS VAATUS: Eesriie tõuseb ja langeb

Kolmas vaatus leiab aset neli kuud pärast isa ja poja suhte ilmutamist. See on dramaatiline algusest lõpuni. Välk lõikab ülestõusnud mehe keha läbi kolju ülaosast selgroo alaosani. Nüüd avaneb talle uus ja elav tee läbi loori, see tähendab läbi tema keha. Ilmutus toimub alati isiklikus mõttes ja Jumala ilmutuse inimlikud esindajad ei taandu kunagi isikupäratule tasemele. «Kui ta maailma tuli, ütles ta: Ohvrit ja andi sa ei tahtnud, aga ihu sa valmistasid mulle; põletusohvreid ja patuohvreid sa ei tahtnud. Siis ma ütlesin: Vaata, ma olen tulnud tegema sinu tahtmist, oh Jumal! Raamatukaanes on minust kirjutatud.‘ (Hb 10:5-7; tsiteerides Ps 40:6-8).

Jumala tahe on sündinud. Jumal peab päästma ja ainult Jumal. Oma selgroo aluses näeb ta kuldse vedela valguse lompi ja teab, et see on tema. Nüüd on tal «julgus minna pühasse paika Jeesuse vere läbi, uut ja elavat teed mööda, mille ta meile pühitses eesriide, see on oma ihu läbi» (Hb 10:19, 20). Mõtiskledes kuldse vedela valguse lompi, Jumala verd, elavat vett, sulandub ta sellega ja teab, et see on tema ise, tema jumalik Looja ja Päästja. Nüüd tõuseb ta nagu välgusähvatus mööda selgroogu üles, sisenedes raevukalt taevasesse kolju pühamusse. Tema pea kajab nagu kõuekärgatus.

«Ja nõnda nagu Mooses kõrbes mao ülendas, nõnda ülendatakse Inimese Poeg» (Johannese 3:14). «Ristija Johannese päevist praeguseni vägivallatsetakse taevariiki ja vägivallatsejad röövivad selle ära» (Mt 11:12). Selliste inimeste jaoks on koitnud uus ajastu.

NELJAS VAATUS: Tuvi ja jumalik heakskiit

Kaks aastat ja üheksa kuud hiljem, pärast kolme ja poole aastat kestnud Jeesuse teenistust, jõuab päästmise draama neljas ja viimane vaatus haripunkti. “Ja Püha Vaim laskus tema peale ihulikul kujul nagu tuvi, ja taevast kostis hääl: “Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel!»” (Luuka 3:22).

Ülestõusnu pea muutub järsku läbipaistvaks. Tuvi hõljub tema kohal, justkui hõljudes, laskub armastavalt talle suunatud pilguga tema väljasirutatud käele, mees tõmbab selle oma näole ja tuvi mässib ta armastusega endasse, suudledes tema nägu, pead ja kaela.

Naine, Jumala hääle tütar, ütleb talle: "Ta armastab sind," ja päästmise draama temas jõuab lõpule. Ta on nüüd Jumala poeg, ülestõusmise poeg. Ta "ei saa enam surra, sest ta on Jumala Poeg, olles ülestõusmise Poeg" (Luuka 20:36). "Mina ja Isa oleme üks" (Johannese 10:30). "Mina olen Taaveti juur ja sugu" (Ilmutuse 22:16). Ta on inimkonna ja selle järglaste Isa. Olles saanud inimeseks, kokkutõmbumise ja läbipaistmatuse piiriks, hävitab ta kesta ja laienemine läbipaistvuseni saavutab oma eesmärgi.

Kokkuvõte: ilmalikust ajaloost kaugemale

Ta leidis «tema, kellest Mooses kirjutas Seaduses ja prohvetid» (Johannese 1:45). Jumala evangeeliumi anonüümsed autorid on kaks korda sündinud inimesed, Jumala pojad, ülestõusmise pojad, kes ei saa enam surra, olles pääsenud patu ja surma ihust. Evangeelium on lugu Jumala päästmisplaanist.

Kõigil Jumala Sõna lugejatel on kasulik lõpetada see usutunnistus William Blake'i tsitaadiga:

«Tuleb mõista, et siin ei peeta silmas Isikuid, Moosest ja Aabrahami, vaid nende nimedega tähistatud seisundeid ning isikud on nende seisundite esindajad või nägemused, nagu need on surelikule inimesele ilmutatud jumalike ilmutuste reas, nagu need on kirja pandud Piiblis: neid erinevaid seisundeid olen ma oma kujutlusvõimes näinud; kaugel olles paistavad nad olevat Üks Mees ja lähenedes paistavad nad olevat Rahvaste hulk.»

Piibel ei ole ilmalik lugu. Piibel on päästmise lugu ja see on täiesti üleloomulik.